Blogiarhiiv

laupäev, 1. oktoober 2016

Finaal

Etendaja: Eesti Draamateater

Minu külastus: 25.09.2016 kell 19:00

Mängukoht: Draamateatri suur saal

Autor: Simon Gray

Lavastaja: Roman Baskin

Osades: 
Aleksander Eelmaa (Jasper)
Ita Ever (Daisy)
Tiit Sukk (Henry)
Kersti Heinloo (Marianne)
Mait Malmsten (Benedict)
Liina Olmaru (Margaret)
Hilje Murel (Jenny)
Karl Tetsmann (Matthew)



Läksin seekord etendusele väga madalate ootustega. Põhjuseid selleks oli kaks. Esiteks ei ühti minu maitse hästi Roman Baskini lavastajakäekirjaga (tasub vaid meenutada suvist "Miljonite lemmikut", millest oma blogiski kirjutanud olen). Teiseks Postimehe arvustus kurjakuulutava pealkirjaga "Katastroof", mille autoriks oli Heili Sibrits.


Heili Sibrits kirjutas oma arvustuses, et tegemist on halli lavastusega, millesarnaseid Eesti teatrites ikka siin-seal näha võib. Et aga etendus on pühendatud Ita Everi 85. sünnipäevale, oleks Sibrits oodanud tunduvalt võimsamat ja tugevamat lavastust. Sibrits manitseb ajaleheveergudel Eesti Draamateatrit, et see etendus ei ole Ita Everi vääriline.





Etenduse kava esikaas



Olles etenduse oma silmaga ära näinud, ei jää üldjoontes üle muud, kui nõustuda. Sisu poolest oli tegemist täiesti mõttetu lavalooga, mis ikka ja jälle sundis kella vaatama ja lõppu ootama. Minu kõrval istunud härrasmees vajus sõna otseses mõttes unne. Mina ise tabasin ennast pidevalt muudelt mõtetelt, mis lavastusega seotud polnud. Mingis mõttes võis see ehk isegi olla etenduse varjatud eesmärk. Nimelt oli loo iva selles, et inimesed ei kuula teineteist. Esile tuli see suure pere elusaatuses, mis laval meie ees avanes. Iga tegelane oli hõivatud oma probleemide ja hädadega, üksteist kuulata ja toetada ei osatud. Ainus, kes kõiki kuulas, oli kunagine perepea Jasper, kes tõesti muud ei teinudki, kui ainult kuulas. Olgugi, et Jasper oli kogu etenduse aja (2 tundi) laval, koosnes kogu tema tekst ühest lausest, mille ta sai lausuda loo lõpus. Mis ta ütles, seda ma siia kirja ei pane. Kes vaatama läheb, saab vähemalt nii palju põnevust, et see lause ära oodata ja sellest iva otsida.


Kõige veidram kogu selle etenduse juures oli minu meelest see, et kogu trupp mängis erakordselt (seninägematult!) halvasti, välja arvatud Ita Ever. Kas see oligi taotluslik, et lasta Eesti teatri Grand Old Lady'l särada?


Kogu trupp oli kuidagi hüsteeriline ja ebaloomulik. Oldi justkui krampis ja piinatud sellest tohutust sõnavahust, mida oldi sunnitud ette kandma. Vaid Ita Ever hiilgas, kuigi rolliks oli kõigest majapidajanna Daisy... Tänu Ita Everile ei olnud minu teatriskäik mõttetu ja olgugi, et lavaloona oli tegemist igava totrusega, tasub Everi pärast lugu siiski vaatamist. Ever oli tasakaalukas, ergas, täpne ja usutav. Mulle väga meeldis. Rahvas aplodeeris just talle. Samas kui Everi juubeliks mõni asjalik lavalugu oleks leitud, saanuks me kindlasti kuulda tunduvalt tormilisemat aplausi. Publik oli nähtud etendusest minu meelest üsna piinatud ja rahulolematus oli tajutav.


Mis mind taas häiris, nagu ka "Miljonite lemmikus", olid roppused. Lavastajal ei maksaks publikut alahinnata. Draamateatris käib intelligentne rahvas ja ei maksa loota, et tühjendamata pissipott, mis laval käest kätte liigub, rahva naerust rõkkama paneks. Või siis s...ta söömise naljad. Ootaks Baskinilt tulevikus mõnd sellist lavatükki, mis sisaldaks ka selliseid nalju, mida sünniks siin blogis punastamata kirja panna.


Kersti Heinloo tegelaskuju oli kõige hüsteerilisem ja totaalselt üle mängitud. Hilje Murel, kelle suur austaja ma olen, mängis samuti rolli, milles polnud grammigi tema natuuri. Mul jäi mulje, et näitlejad olid pandud olukorda, kus nad pidid kehastama endale mitteomast karakterit ja nad ei uskunud ka ise seda, mida nad teevad. Mõistagi ei paistnud sellisena mäng usutavana ka publikule.


Eriti kummaline oli etenduse viimane stseen, kus lavale saabusid lavatehnikud, kes suure mürina saatel hakkasid seinu ja rekvisiite minema tassima. Tekkis tunne, et nüüd kohe-kohe tuleb suur ja võimas finaal, midagi suurejoonelist. Kuid ikka ei midagi... Nähtavale ilmus lihtsalt üks kaetud lauake nende minematassitud seinte tagant... Selle lauakese oleks võinud laval paigutada kuhu iganes, see mööbeldamine oli täiesti ebavajalik ja kohatu ning tekitas asjatu lootuse, et suur finaal päästaks midagigi.


Kokkuvõtteks pole selle lavaloo kohta öelda muud, kui et see oli hall ja kahvatu. Vaid üks ere täheke säras ses viletsuses Ita Everi näol.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar