Blogiarhiiv

laupäev, 1. oktoober 2016

Finaal

Etendaja: Eesti Draamateater

Minu külastus: 25.09.2016 kell 19:00

Mängukoht: Draamateatri suur saal

Autor: Simon Gray

Lavastaja: Roman Baskin

Osades: 
Aleksander Eelmaa (Jasper)
Ita Ever (Daisy)
Tiit Sukk (Henry)
Kersti Heinloo (Marianne)
Mait Malmsten (Benedict)
Liina Olmaru (Margaret)
Hilje Murel (Jenny)
Karl Tetsmann (Matthew)



Läksin seekord etendusele väga madalate ootustega. Põhjuseid selleks oli kaks. Esiteks ei ühti minu maitse hästi Roman Baskini lavastajakäekirjaga (tasub vaid meenutada suvist "Miljonite lemmikut", millest oma blogiski kirjutanud olen). Teiseks Postimehe arvustus kurjakuulutava pealkirjaga "Katastroof", mille autoriks oli Heili Sibrits.


Heili Sibrits kirjutas oma arvustuses, et tegemist on halli lavastusega, millesarnaseid Eesti teatrites ikka siin-seal näha võib. Et aga etendus on pühendatud Ita Everi 85. sünnipäevale, oleks Sibrits oodanud tunduvalt võimsamat ja tugevamat lavastust. Sibrits manitseb ajaleheveergudel Eesti Draamateatrit, et see etendus ei ole Ita Everi vääriline.





Etenduse kava esikaas



Olles etenduse oma silmaga ära näinud, ei jää üldjoontes üle muud, kui nõustuda. Sisu poolest oli tegemist täiesti mõttetu lavalooga, mis ikka ja jälle sundis kella vaatama ja lõppu ootama. Minu kõrval istunud härrasmees vajus sõna otseses mõttes unne. Mina ise tabasin ennast pidevalt muudelt mõtetelt, mis lavastusega seotud polnud. Mingis mõttes võis see ehk isegi olla etenduse varjatud eesmärk. Nimelt oli loo iva selles, et inimesed ei kuula teineteist. Esile tuli see suure pere elusaatuses, mis laval meie ees avanes. Iga tegelane oli hõivatud oma probleemide ja hädadega, üksteist kuulata ja toetada ei osatud. Ainus, kes kõiki kuulas, oli kunagine perepea Jasper, kes tõesti muud ei teinudki, kui ainult kuulas. Olgugi, et Jasper oli kogu etenduse aja (2 tundi) laval, koosnes kogu tema tekst ühest lausest, mille ta sai lausuda loo lõpus. Mis ta ütles, seda ma siia kirja ei pane. Kes vaatama läheb, saab vähemalt nii palju põnevust, et see lause ära oodata ja sellest iva otsida.


Kõige veidram kogu selle etenduse juures oli minu meelest see, et kogu trupp mängis erakordselt (seninägematult!) halvasti, välja arvatud Ita Ever. Kas see oligi taotluslik, et lasta Eesti teatri Grand Old Lady'l särada?


Kogu trupp oli kuidagi hüsteeriline ja ebaloomulik. Oldi justkui krampis ja piinatud sellest tohutust sõnavahust, mida oldi sunnitud ette kandma. Vaid Ita Ever hiilgas, kuigi rolliks oli kõigest majapidajanna Daisy... Tänu Ita Everile ei olnud minu teatriskäik mõttetu ja olgugi, et lavaloona oli tegemist igava totrusega, tasub Everi pärast lugu siiski vaatamist. Ever oli tasakaalukas, ergas, täpne ja usutav. Mulle väga meeldis. Rahvas aplodeeris just talle. Samas kui Everi juubeliks mõni asjalik lavalugu oleks leitud, saanuks me kindlasti kuulda tunduvalt tormilisemat aplausi. Publik oli nähtud etendusest minu meelest üsna piinatud ja rahulolematus oli tajutav.


Mis mind taas häiris, nagu ka "Miljonite lemmikus", olid roppused. Lavastajal ei maksaks publikut alahinnata. Draamateatris käib intelligentne rahvas ja ei maksa loota, et tühjendamata pissipott, mis laval käest kätte liigub, rahva naerust rõkkama paneks. Või siis s...ta söömise naljad. Ootaks Baskinilt tulevikus mõnd sellist lavatükki, mis sisaldaks ka selliseid nalju, mida sünniks siin blogis punastamata kirja panna.


Kersti Heinloo tegelaskuju oli kõige hüsteerilisem ja totaalselt üle mängitud. Hilje Murel, kelle suur austaja ma olen, mängis samuti rolli, milles polnud grammigi tema natuuri. Mul jäi mulje, et näitlejad olid pandud olukorda, kus nad pidid kehastama endale mitteomast karakterit ja nad ei uskunud ka ise seda, mida nad teevad. Mõistagi ei paistnud sellisena mäng usutavana ka publikule.


Eriti kummaline oli etenduse viimane stseen, kus lavale saabusid lavatehnikud, kes suure mürina saatel hakkasid seinu ja rekvisiite minema tassima. Tekkis tunne, et nüüd kohe-kohe tuleb suur ja võimas finaal, midagi suurejoonelist. Kuid ikka ei midagi... Nähtavale ilmus lihtsalt üks kaetud lauake nende minematassitud seinte tagant... Selle lauakese oleks võinud laval paigutada kuhu iganes, see mööbeldamine oli täiesti ebavajalik ja kohatu ning tekitas asjatu lootuse, et suur finaal päästaks midagigi.


Kokkuvõtteks pole selle lavaloo kohta öelda muud, kui et see oli hall ja kahvatu. Vaid üks ere täheke säras ses viletsuses Ita Everi näol.

esmaspäev, 26. september 2016

Viimasel minutil

Etendaja: Eesti Draamateater

Minu külastus: 25.09.2016 kell 12:00

Mängukoht: Draamateatri suur saal

Autor: Carin Mannheimer

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Osades: Ülle Kaljuste (Marianne), Maria Klenskaja (Annlouise), Kaie Mihkelson (Solveig), Raimo Pass (Per), Markus Luik (Steffan), Harriet Toompere (Kristina, Sara)


Kavalehe esikaas

Eks iga etenduse puhul tekivad kõigil esmalt alati samad küsimused - kas on hea? Kas tasub ikka minna? Seekord saan öelda vaid jaa, jaa, jaa! Minule meeldis nähtud etendus üliväga. Ma ei mäletagi, et ma oleks nii toredat etendust Draamateatris seni näinud. Žanrilt on tegemist küll komöödiaga, aga mitte sellisega, mille ainus eesmärk oleks publikut pelgalt naerutada. Etenduses rulluvad meie ees lahti elatunud inimeste elusaatused erakordselt soojal ja humoorikal moel. Etendus loob tunde, et unistamine ja täiel rinnal elamine on võimalik sõltumata sinu vanusest. Samuti on võimalik sõprus inimeste vahel sõltumata nende vanusest ja soost.

Mul oli tohutu vedamine näha samal kuul juba teises etenduses Maria Klenskajat (kuu alguses vaatasin "Dehli tantsu"). Ta ei olnud küll selles loos peategelane, kuid pean tunnistama, et just tema osutus seekord minu lemmikuks. Tänu esireale sain taaskord osa tema suurepärasest miimikast ja haruldasest oskusest luua paljude detailide abil põneva karakteri. Teiseks tahaksin rääkida sellisest toredast näitlejast nagu Markus Luik. Silma on ta mul jäänud juba sellest ajast, mil ta veel Vanemuises mängis. Draamateatris antakse talle millegipärast pisut kohtlaste totude rolle (vrd "Sylvia"), kuid ta teeb neist oma suurepärase andega midagi enamat. Tartlasena on mul muidugi kahju, et ta enam minu kodulinnas ei mängi. Kuigi ka Markuse kehastatud Steffan ei ole otseselt loo peategelane, on ta minu meelest selle loo selgroog. Just tema läbi avaneb ülejäänud tegelastele avaram vaade sõprusele, lojaalsusele ning omakasupüüdmatusele. Vaataja elab kindlasti kaasa pealtnäha lihtsa omavalitsuse remonditöölise Steffani loole. Madala enesehinnanguga endassetõmbunud tüüp avaneb loo käigus ja sõbruneb vanaldase Mariannega, kes oma eelarvamusvabadusega annab Steffanile eneseusu, mida viimane vajab eluga edasiminekuks. Seejuures saab vaataja osa Steffani ja Marianne tõelisest ja suurest sõprusest. Teised tegelased ei suuda seda esiti uskudagi - kas tõesti saab olla tegemist omakasupüüdmatusega? Kas tõesti puuduvad tagamõtted?

Muidugi tegi suurepärase rolli ka Ülle Kaljuste, kes alles suvel mängis elatanud vanaprouat Üksnurme küla reheküünis mängitud etenduses "Grace ja Glorie". Minu jaoks on oluline, et hoolimata tegelaskujude sarnasusest on Kaljuste loonud täiesti värske rolli ega korda ennast. Miski tema mängus ei tekita paralleele suvise etendusega. 

Kogu näitlejateansambel mängis kui üks hästitoimiv meeskond, tahaks isegi öelda "tööpere". Vähemasti selline tunne tekkis etendust saalist vaadates.

Etenduses on väga palju vaimukaid kohti, häid ütlusi, mõtlemapanevaid seiku. Eelkirjeldatu põhjal ei maksa arvata, et lugu oleks naiivne või kalduks klišeedesse. Igaühel seisab varem või hiljem ees vajadus sõlmida lepitus vananemisega. Kel see eriti meelel, sel tasuks igal juhul sammud teatrisse seada.




teisipäev, 13. september 2016

Varjuprohvet

Etendaja: VAT Teater

Minu külastus: 12.09.2016 kell 19:00

Mängukoht: Tartu Uus Teater

Autor: Indrek Hargla

Lavastaja: Aare Toikka

Osades: Margo Teder (õudukirjanik Jared Hayden), Liisa Pulk (Linda), Martin Kõiv (Adam Preist, piiblimüüja)


Olen juba kevadest oodanud võimalust näha VAT Teatri lavastust "Varjuprohvet" (esietendus 27.04.2016). Seda kahel põhjusel. Esiteks: VAT Teater on kõigist Eesti teatritest minu absoluutne lemmik ning tippude tipp. Vaatan alati ära eranditult kõik VAT Teatri etendused ja senise kogemuse põhjal saan öelda, et need oleks nagu täpselt mulle loodud, nii hästi ühtib minu maitse VAT Teatri meeskonna omaga. Teiseks põhjuseks on muidugi Indrek Hargla teos. Tegemist on ju teada-tuntud kirjanikuga, kelle teosed on alati põnevad. Hargla näidenditest meenub hiljutine Kuressaare Linnateatri "Testamenditäitjad", mis rabas ootamatu lõpplahendusega.

Etendus osutuski suurepäraseks. Vaheajata kahetunnine etendus möödus kui sekund. Pidevad ootamatud süžee keerdkäigud ja arusaamatus, kuhu see lugu ometi välja jõuab, tegid loo jälgimise väga haaravaks.

Kui nüüd järjekorras rääkida, siis kõigepealt tooks esile muusika- ja valguskujunduse. Kasutatud oli muusikat Alfred Hitchcocki filmile "Vertigo", mis muide tekitaski filmilaadse atmosfääri. Valguses domineerisid tumedad, sinakad ja lillakad toonid, mis aitasid kaasa müstilise õhkkonna loomisele. 

Ja muidugi näitlejate mäng. Seekord tooksin eriti esile VAT Teatri koosseisulise trupi näitleja Margo Tederi, kes mängis vastuolulist kirjanikuhärrat. Olen ju VAT Teatri etendustes Margo Tederit korduvalt näinud, kuid seekord oli tal selline roll, et teda peaaegu et ei tundnud ära. Minu meelest on see näitleja puhul väga suur saavutus, kui ta suudab luua sellise karakteri, mis on täiesti uudne ja ei korda näitleja varasemaid rolle. Kirjanik oli muhe, samas äkiline. Salapärane, rutiinne, samas ootamatu. Ühel hetkel abitu, teisel agressiivne. Sellist rolli oli näitlejal ka endal kindlasti ülipõnev luua.

Martin Kõiv ja Liisa Pulk suutsid omavahel luua väga hea "lavakeemia" ning olla loomulikud, vabad, sundimatud. Etenduses oli ju vaid 3 tegelast, kes olid suurema osa 2-tunnisest etendusest laval. Seega olid kõigil suured kandvad rollid, mis saidki särada üksnes tänu hästitoimivale meeskonnatööle.

Kui nüüd tulla etenduse sõnumi juurde, siis esmalt peaks mainima, et tegevus toimub kauges üksildases ligipääsmatus mägikülas. Viimasel ajal tundub selline tegevuskoht Eesti teatritegijate seas väga populaarne - meenub suvel nähtud "Grace & Glorie" või hiljutine Rakvere teatri "Leenane'i kaunitar". Tõepoolest - žanriliselt oli "Varjuprohveti" puhul tegemist ju kõhedusdraamaga. Mis sobiks kõheduse tekitamiseks paremini kui lumetorm pimedas ligipääsmatus mägimajas, mis on tulvil tumedaid saladusi! Indrek Hargla ise on näidendi kohta öelnud, et "Kõhedus on väga inspireeriv." Tegelane Jared Hayen ütleb aga näidendis nii: "Kunst peab inimest mõjutama. Ja õuduskunst on tunnete piiriala, üleloomulikuga võimendatud tunded, igapäevamaailm kaob jalge alt, inimene on silmitsi võimatuga... Kuidas ta käitub? Mida ta teeb? Kuidas ja kas ta jääb inimeseks?"

Selle üle sai etenduse käigus tõepoolest arutleda. Samas leidis käsitlust ka inimliku üksinduse teema. Kui üksi võib inimene end tunda isegi siis, kui lähedane inimene füüsiliselt on justkui sinu kõrval. Kui see lähedus aga piirnebki vaid füüsilise kohalolekuga... Kuigi kavalehel rõhutakse võtmesõnale "hirm", on minu jaoks selle etenduse põhiliseks võtmesõnaks hirmu kõrval "üksildus" ja küsimused, mida pidev painav üksildusseisund enesega kaasa toob: millised on piirid, mida inimene on teatud olukorras valmis ületama, kui kaugele minema? Põnev vaadata, põnev hiljem endamisi arutleda...

Foto etendusest pärineb festivali Draama 2016 albumist. Esiplaanil Martin Kõiv, taga Margo Teder. Õhus hõljuvad lumehelbed :)

Minu jaoks oli tegemist suure teatrielamusega. Suurepärane oli nii materjal kui ka teostus. Mul on VAT Teatrile ainult üks soov - palun ärge muutuge, hoidke oma puudutaVAT teatrit just sellisena, nagu ta on. See on fantastiline, mis teie käe all sünnib!

reede, 9. september 2016

"Delhi" tants

Etendaja: Theatrum

Minu külastus: 05.09.2016 kell 19:00

Mängukoht: Sadamateater

Autor: Ivan Võrõpajev

Lavastaja: Lembit Peterson

Osades: Laura Peterson, Maria Klenskaja, Ott Aardam, Maria Peterson, Mare Peterson, Eva Eensaar



Draamafestivali raames oli harukordne võimalus näha Tartus Theatrumi lavastust "Dehli" tants. Päris keeruline on jutustada lavastusest, mis kandis endas piltlikult öeldes tuhat mõtet ja sümbolit. Selge on aga see, et tegemist on igas mõttes suure lavastuse ja sügava mõttega.

Teos koosnes seitsemest lühinäidendist, mis olid omavahel tihedalt seotud ja läbipõimunud. Keskseks teemaks oli surm. Kuulsin oma kolleegidelt, et paljud ei läinud etendust vaatama just süngevõitu teema tõttu. Ütlesin neile, et oleks siiski pidanud minema. Igas lühinäidendis teatati mõnele tegelasele kellegi surmast, kuid tegemist ei olnud surmateate saamisega seotud ahastuse läbimänguga, vaid surmatemaatika käsitlemisega hoopis teistest vaatenurkadest. Surma võib käsitleda ka kokkuvõtte tegemisena eluteest, vigadest, kogemustest. Surm on paratamatu ja vältimatu. Ei ole mõtet otsida süüdlasi ega "olekseid". Mulle meeldis väga etenduses väljendatud mõte, et surm on meditsiini ainus tõeliselt tõhus ravim, mis ravib kõiki tuntud ja tundmatuid haigusi. Lõplikult.

Suurima rolli tegi etenduses kahtlemata Maria Klenskaja. Mul oli õnne istuda esimeses reas, kus oli näha kogu miimika ja emotsioon. Kui täpne see kõik oli! Ühe silmapilguga suutis Klenskaja öelda väga palju, mõnikord seejuures sõnugi kasutamata. Kehastas ta elatunud balletikriitikut ning kandis eneses järgmist mõtet - tuhat korda parem on enda halvasti elatud elu, kui kellegi teise hästi elatud elu. Ei tohi jätta oma elu elamata ning ainiti muretseda teiste pärast. Iseenesest meenus teda kuulates mulle mõni kollektiiv, kus kunagi töötanud olen - kui palju räägiti kolleege taga, kui palju elati teiste elusid. Seejuures ikka teades, kuidas peaks ja kuidas oleks õige. Aga omaenda elud? Kui paljud suudavad ise elada nii, et endal kahetseda ei tuleks?

Ka balletikriitik ise tunnistas, et elu aeg on ta arvustanud nähtud etendusi (a la teiste elusid), oskamata ise seejuures tantsida...

Näitlejate kohta on mul tervikuna ainult kiidusõnad. Kõik olid tublid, tabasid oma rollid usutavalt ning panid end kuulama. Etenduse järgselt tekkis mul tunne, et tegemist on lavastusega, mida peaks vaatama kaks korda. Tekst sisaldas nii palju mõtteid, mida oleks tahtnud edasi mõelda. Pidevalt tabasin ennast mõttelt, et selle või teise ütluse peaks meelde jätma, aga etenduse lõppedes oli ikka pool peast pühitud. Ma ei olnud tõenäoliselt ainuke, kel selline tundmus tekkis, kuna minu kõrval istunud võõras naisterahvas tegi etenduse ajal märkmeid! Ma pole kunagi midagi sellist varem teatris näinud! Igal juhul mängitakse etendust novembrikuus veel paaril korral Tartus (ERM-i uues teatrisaalis) ning mõtlen tõsiselt, kas minna uuesti.

Ütleks veel, et etenduse pealkirjas kajastuv "Dehli" tants on ülivõimas sümbol, mille ümber lugu keerleb. Elu on tants ja selle tantsuga saab väljendada kõike. Ka New Dehlis, räpasel Main Bazaaril, kus on meeletu rahvamass ning müüakse kõikvõimalikke asju tingijate osavõtul, kus on räpane ja võigas atmosfäär, võib luua maailma kauneima ja lummavaima tantsu. Ole kus oled, aga loo oma elust kunstiteos. Nii sain mina sellest mõttest aru. Mida Maria Klenskaja kehastatud balletikriitik aga veel ütles, oli see, et teiste tantsu peab oskama vaadata. Peab oskama sellega ühte sulanduda ja sellega üheks saada.



Kogu eelneva jutu lühike mõte on, et kel vähegi võimalik, sel soovitan tingimata lavastust vaatama minna. Ja mitte ainult vaadata, vaid mõtiskleda. Nii etenduse ajal kui ka pärast seda ja teha järeldusi ka oma elu pinnalt.

Suveöö unenäod

Kollaste kasside suvekooli lõpulavastus
Etendaja: Vanemuine

Minu külastus: 11.08.2016 kell 18:00

Mängukoht: Vanemuise väike maja

Autor: William Shakespeare

Lavastajad: Reigo Tamm, Rasmus Kull

Osades: Kollaste kasside suvekooli õpilased



Mulle pakub alati väga suurt huvi ebatavalistest teatriprojektidest osasaamine ning uudsete teatrilahenduste nägemine. Seega ei kõhelnud ma hetkegi, kas osta pilet Vanemuise selle suve Kollaste kasside suvekooli lõpulavastusele.

Esmalt muidugi on tore, et Vanemuine on võtnud vaevaks korraldada noortele suvist teatrikooli, mille väljundiks on etenduse lavaletoomine professionaalide käe all. Nagu lavastajad etendusele eelnenud sissejuhatavas sõnavõtus ütlesid, olid suvekoolis osalenud noored äärmiselt andekad. Kui suvekooli esimesed päevad keskendusid n-ö teooriale (rolli loomine, teatrikeel jms), siis lavastus ise sündis vaid kolme päevaga.

Olles näinud seda toredat, kolme päevaga sündinud lavastust, tekkis mul soovitus Vanemuisele lavastadagi oma etendused edaspidi kolme päevaga. Ometi kord sai näha Vanemuise lavastust, kus lava ei kuhjatud täis kõikvõimalike rekvisiitidega ning mängu kandis näitleja mäng ja sõna. Kui harva seda Vanemuises näha saab!

Nõustun lavastajatega, et etenduses mänginud noored olid andekad. Päris mitu noort mängis sedavõrd hästi, et võiks minu meelest tõsiselt mõelda teatriga seotud elukutse peale. Istusin 14. reas ja ometi kuulsin selgelt iga sõna, mitte midagi ei läinud kõrvust mööda, kuigi tekst oli tihe. Juba see on suur saavutus, kui arvestada fakti, et suurem osa projektis osalenud noortest olid sellisel suurel laval tõenäoliselt päris esimest korda. Ja muidugi oli saalis tunda seda suurt entusiasmi, millega oli see etendus sündinud.

Kuna tegemist on siiski noorte esimese suure etendusega, oleks minust kohatu siinkohal midagi kritiseerima hakata. Küll aga tekkisid mul mõned mõtted, mida järgmise aasta suvekooli lavastuses ehk uutmoodi teha. Esiteks muidugi asjaolu, et teatrikoolist osavõttu püüti võimaldada võimalikult paljudele huvilistele. Kui mul etenduse sissejuhatusest õigesti meelde jäi, mängis etenduses 34 noort. See oli 40-minilise etenduse puhul ilmselgelt liiga palju. "Suveöö unenäos" pole ju nii palju tegelasigi. Nii olidki lavastajad lahendanud probleemi selliselt, et ühte tegelast kehastas mitu näitlejat korraga ning oma repliigid said nad öelda kordamööda. Ühest küljest muidugi on tegemist põneva teatrilahendusega, kuid teisalt ei teeninud see kunstilist eesmärki, vaid tegemist oli ilmselgelt püüdega anda igaühele võimalus midagi öelda, mingis rollis olla. Nii ei saanud aga suurem osa noortest piisavalt särada ega luua päris oma rolli.

Kui soov on teha suvekool ikkagi 30 noorele, võiks ehk teinekord teha üldosa kõik koos (teooria) ja seejärel jagada noored kaheks grupis ja teha näiteks 2 eraldi lühilavastust. Ka vaatajal on väga raske jälgida lühietendust, kus mängib korraga 34 näitlejat! Kui neid oleks olnud 17, oleks kogu tükk olnud tunduvalt hoomatavam. Isegi siis, kui see oleks kestnud vaid paarkümmend minutit.

Teine soovitus puudutab muusikavalikut. Soovitaksin anda see ülesanne noortele endale ja lasta neil valida midagi tänapärast ja sellist, mida noored ikka päriselt ka kuulavad. Nähtud etenduses kuulsime lindilt vana head "Me lähme rukist lõikama" ning hääle järgi otsustades veel mingite 5-6 aastaste esituses. No kuulge! Päriselt? Noorte tükis? See ei sobitunud ei etenduse sisu ega meeleoluga. Ja kuulsime seda nii alguses kui ka lõpus. Ühesõnaga - usaldage noori muusikavalikut ise tegema, kui just "Kapsapead" või "Kalevipoega" ei ole plaanis lavastada.

Kiita tahan aga Aivar Kallaste tehtud tantsuseadet. Näha sai seda etenduse alguses, kuigi oleks võinud lõpus veel teha. See oli super! Noored tantsisid nagu tõelised balletiartistid. Number oli ehk vaid minutipikkune, kuid jäi meelde ja rabas. See oli graatsiline, õhuline ja uskumatu - täiesti sünkroonis. Vanemuise balletietendustel jääb alati mõni artist sekundi murdosa maha või on teistest ees ning pidevalt midagi kuskilt logiseb. Ja nüüd tulevad noored kooliõpilased, õpivad paar päeva ja teevad tantsunumbri kolmekümnekesi sünkroonis. Vot see on saavutus! Pildike ka sellest.
Foto pärineb Vanemuise koduleheküljelt

Kokkuvõtteks ütleks, et tegemist oli väga toreda etendusega. Olgugi, et etenduse sündmused arenesid tohutu kiirusega ja näitlejate arvukus ajas pea segamini, oli noorte mäng puhas nauding, kõik oli neil hästi selge ja tehtud naudinguga. Loodaksin väga neist kedagi tulevikus teatrilaval näha.


neljapäev, 4. august 2016

Tule jutt

Etendaja: Kanepi harrastusteater

Minu külastus: 31.07.2016 kell 22:00

Mängukoht: Alle-Saija teatritalu saal

Lavastaja: Tuulike Mölder

Osades: Tiina Hoop, Merike Ingver, Merike Klemmer, Meelis Vahtramäe, Hennu Krukov, Aivo Kikerman



Etenduse tutvustuses on näitetrupp ära toonud Olivia Saare ütluse: "Muinasjutud elavad meis endis - püüa need vaid leida ja oledki kõikvõimas võlur!" Tõepoolest - võluriteks olid seekord kogu näitetrupi liikmed.

Etenduse eripära seisnes kõige esmalt muidugi mängukohas. Alle-Saija teatritalu niigi hubane saal oli seekord kujundatud teisiti. Tavapäraste pingiridade asemel olid lisatud ka lauad. Publik istus laudade taga ning näitlejad olid rahva seas, jutustades ja mängides läbi erinevaid rahvalikke lugusid. Tegevus liikus iga uue looga saali uude nurka ja haaras tegevusse kogu saali. Alati on huvitav teatris näha uutmoodi lahendusi ning midagi sellist, mida varem kunagi pole näinud tehtavat. Selline etenduse esitamise viis oli minu jaoks esmakordne kogemus ning mõjus väga põnevalt.

Etenduse tutvustuseks ütlevad tegijad, et lugude jutustamine on igivana komme ning antud etenduse puhul on tegemist lavastaja valikuga lugudest, mis on saatnud tema eluteed. Kõik need lood olid üdini rahvalikud, kõneldes küll loomadest, vanapaganast või hoopis kurjast vanaeidest, kes isegi põrgus sarviku elu põrgulikult väljakannatamatuks muutis ning kelle sarvik seepeale heitunult maa peale tagasi saatis. Igast loost kumas midagi õpetlikku.

Nagu harrastustruppide puhul ikka, oli kogu trupi puhul tunda entusiasmi ja mängurõõmu. Õnnestumisele aitas kaasa ka see, et etendust mängiti hilisõhtul, väga hämara valgusega ning kiirustamata, ruttamata, mõtlikult. Vaatamata hilisele kellaajale oli saalis väga palju lapsi (etendus sobib nii lastele kui ka täiskasvanutele). Arvan, et praeguse põlvkonna laste puhul on selline etendus väga väärt ettevõtmine. Nutiajastu lapsed ei satu ju enam kuigi sageli kamina ette vanaema-vanaisa lugusid kuulama, pigem laaditakse selle tarbeks vajadusel mõni äpp oma telefoni. Sellel õhtutunnil said aga lapsed ja suuredki oma nutitelefonidest puhata ja kuulata tõelisi lugusid muhedas esituses.

Kindlasti pole palju neid, kel on õnnestunud seda etendust näha ja kindlasti ei olegi selliste tükkide tabamine kuigi lihtne. See teeb kogu saadud elamuse veelgi erilisemaks. Eks ole ju küllalt käidud nendel servast servani külastajaid täis tuubitud saalidega etendustel, kus näitlejal õieti ruumigi pole, sest piletitulu ahnuses on lava arveltki ridu juurde laotud. Nähtud etendus vastandus tüüpilisele suvekommertsteatrile nii hästi, et soovitan võimaluse korral kindlasti vaatama minna. Oli päris ja ehe ja muhe! Hinne igal juhul minu poolt 5!

Etenduse saal

teisipäev, 26. juuli 2016

Miljonite lemmik

Etendaja: Kell 10 - projektiteater

Minu külastus: 26.07.2016 kell 19:00

Mängukoht: Villa Müllerbecki õu, Otepää vald, Valgamaa

Autor: Alan Ayckbourn

Lavastaja: Roman Baskin

Osades: Marko Matvere, Ingrid Isotamm, Kadri Sinijärv, Oleg Zheludkov, Mare Jõgi, Lauri Liiv, Merle Palmiste, Henrik Normann jt

Kavalehe esikaas


Amatöörteater maanteeveerel

Nii kurb kui see ka pole, seekord millestki heast rääkida ei ole. Pärast etendust silmitsesin oma käesoleva hooaja teatrikavade kausta ja vaatasin läbi nimekirja etendustest, mida olen hooaja jooksul näinud (see on siis alates 01.09.2015 kuni tänaseni). Tänane etendus oli järjekorras 81. Minu muljete põhjal platseerub ta 80. kohale. See tähendab, et hooaja jooksul on olnud vaid üks etendus, mis minu jaoks on jätnud veel halvema mulje (päris viimasel kohal on Vanemuise "Arkaadia").

Mis siis nii hullusti oli? Iseenesest on Villa Müllerbecki näol tegemist imeilusa ja hoolitsetud kohaga. Etendust kaunistas vaade Kaarma järvele ja kogu villa ümbrus.

Vaade villa Müllerbeckile


Paraku ei suuda ma midagi muud positiivset sellest etendusest välja tuua. Kõige suurem probleem seisnes selles, et näitlejatel ei olnud võimalust kasutada mikrofone ning publikule püstitatud tribüüni taga asus tiheda liiklusega maantee. Pidevalt möödus mõni suur veok ning iga kord kui nii juhtus, läks näitleja tekst kaduma. Seda tundis kogu tagumistes ridades istunud publik, kuna etenduse ajal püüti nii palju kui vähegi võimalik kohta vahetada ning lähemale või vähemalt võimalikult keskele istuda. Mul tekkis küsimus, kas lavastusmeeskond on etenduse proovide käigus üldse katsetanud jälgida etendust viimastest ridadest? Tõenäoliselt mitte, sest vastasel juhul oleks teadlikult mikrofonideta mängimine publiku suhtes suisa alatu. Ma saan aru, et maanteel liiklust piirata ei ole mõeldav, kuid seda enam oleks tulnud leida mõni tehniline lahendus, mis praeguse aja  suveteatrites üle Eesti igal pool reeglina toimib. Ma ei ole väga kaua käinud etendusel, kus näitlejad peavad täiel jõul rääkida püüdma ning nad sellest hoolimata kuuldavad ei ole. Legend räägib ühest vanast professorist, kes istus alati teatris rõdu viimases reas kõige äärmisel istmel. Kui lugu temani ei jõudnud - kas ei olnud kuulda või jäi näitlejate mäng muidu nõrgaks, ütles ta alati: "Praak!" Ning nõnda ongi. Külastaja ei peaks terve etenduse kõigest hingest vaeva nägema, et keskenduda sellele, et tekst kõrvust mööda ei läheks. Etendust ja näitlejate mängu peaks saama nautida.

Küll aga ei läinud kõrvust mööda rohkearvulised roppused ja naljad, mille kohta pole muud öelda, kui et nad olid lihtsalt labased. Ma ei ole inimene, kes arvaks, et teatris ei tohi mingil juhul ropendada või värvikate karakterite kõnepruuki peaks tsenseerima. Sellest hoolimata leian, et kui ropendamine laval aset leiab, peaks see esindama mingi tegelase erilist tunnusjoont või olema kuidagi muul moel vajalik. Kui aga ropendamine on teksti sisse pikitud lihtsalt selleks, et luua n-ö naljakohta, siis minu meelest on see publiku alahindamine. Kas tõesti peaks naljakad olema need meeldejäänud repliigid etendusest:

"Pistan talle okastraadi p_r_eauku ja tõmban suu kaudu välja."

"Kõik ootavad pikisilmi, et ma p_r_eli käiks, aga ma ei paku seda rõõmu."

Teenijannale öeldud sõnad: "Kuradi loll lehm. Käid samasse s_t_auku, kust sa tulnud oled."

Etenduses jutustatav lugu telesaate valmistamisest on nii mõttetu, et ma ei vaevu seda siinkohal ümber jutustama. Kriipima jäi aga etenduses väljenduv üleolev ja halvustav suhtumine kõigisse, kes millegipoolest teistsugused või nõrgemad. Mõnitati Henrik Normanni poolt kehastatud tegelast ujumisoskuse puudumise pärast (korduvalt!). See oli nüüd mõeldud kui naerukoht - näe, suur mees ei oska ujuda!

Seejärel võeti ette Lauri Liivi tegelaskuju - näe, pede ei saa lapsi!

Lapsehoidja see-eest oli pisut täidlasema kehakujuga ning andis jällegi põhjust mõnitamiseks ja alandamiseks.

Teenijannat koheldi kui viimast kaltsu. Lollakas lehm, valagu aga kiiremini kohvi, sest selle eest talle makstakse.

Kõigi nende seikade kujutamises ei oleks iseenesest midagi halba, kui sellele järgneks mingit laadi hukkamõist ja etendusest ilmneks sõnum, et nii ei ole õige. Aga seda ei olnud! Vähemalt mina ei tajunud absoluutselt. See oli lihtsalt mõnitamine.

Ma ei saa aru, miks nii head näitlejad nagu näiteks Merle Palmiste raiskavad ennast ja oma annet sellises (ma luban ka nüüd siinkohal endale ühe koledama sõna) saastas mängimisega. Näitlejatel ei olnud mingit võimalust nendes mannetutes rollides särada ega erilist rolli luua. Mitte ükski näitleja ei üllatanud, kõik lihtsalt taidlesid püüdlikult oma osa nimel nagu harrastajad ning püüdsid teha kuuldavaks tohutut lõputut teksti, millel polnud algust ega lõppu.

Ma ei taha nüüd kedagi kurvastada ega solvata, aga minu silmis on selle etenduse näol tegemist täieliku läbikukkumisega, suvise haltuuratükiga. Piinlik oli seda vaadata. Samas peab ka selliseid etendusi külastama, et osata võrrelda Eesti teatri eriilmelisi lavastusi. Kuna terve hooaja jooksul olen näinud vaid 2 või 3 sedavõrd halba lavastust, võib öelda, et pole hullu. Suurem osa suvelavastusi on olnud lihtsalt nii head, et oleme juba hellitatuks muutunud. Tilgake tõrva peab meepotis ikka olema. Minu hinne nähtud etendusele 5-palli skaalal on 1.